Maailma kalandusel on hävitav mõju merekeskkonnale ja -populatsioonidele
Meil, tarbijatel, on mereandide ja kalapopulatsioonide säilimisel suur vastutus. Kala valides me mitte ainult ei koosta õhtust menüüd, vaid kujundame ka maailma kalandust. Kahjuks oleme seda vastutust seni kehvasti kandnud, mistõttu on viimane aeg oma valikuid muuta.
Maailmas püütavatest mereandidest on lausa 58% väga halvas olukorras. Suurt rolli mängib ülepüük ja kahju, mida osa püügimeetodeid merekeskkonnale teevad. Paljudes riikides puudub korralik kalapüügi järelevalve ja aina suuremad püügilaevad jahivad aina kiiremini kahanevaid kalapopulatsioone. Maailma Looduse Fondi (WWF) hinnangul on kõigest 11% mereande üle maailma püütud kestlikult.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) analüüs maalib veelgi kurvema pildi. FAO arvestuse järgi on koguni 85% maailma kalavarudest kas ülepüütud või püütakse maksimaalsetes lubatud piirides.
Looduslike populatsioonide kahanemise tulemusel on hakanud aina olulisemat rolli mängima kasvatatud mereandide osakaal meie toidulaual. Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud uuringust selgus, et 50% Eesti elanikest peab lõhet oma lemmikkalaks. See lõhe tuleb enamasti Norra kasvandustest. Kahjuks võib kalakasvatustega kaasas käia oht looduskeskkonnale ja paljudes kasvandustes pole seal kasvavate loomade elutingimused kiita.
Kasvandused võivad heitmete, saaste ja põgenenud kalade tõttu ohustada tundlikke rannaelupaiku ja looduses elavaid liigikaaslasi. Tööstuslikes tingimustes kasvatatud kaladel on täheldatud rohkem haigusi ja tihti elavad nad pidevas stressis.
Miks me siis ei lahenda seda probleemi?
Kuigi maailma kalandus paistab olevat väga kehvas seisus, on erinevad keskkonna- ja valitsusvälised organisatsioonid juba aastaid tegelenud probleemi lahendamisega.
Suureks takistuseks on olnud senine teadmatus kalapopulatsioonide kohta. Peaaegu kaks kolmandikku maailma ookeanidest ei kuulu riiklike õigussüsteemide alla, mistõttu puudub terviklik ja ammendav teave kaugpüügil toimuvast.
ELFi ja Eesti Konjunktuuriinstituudi uuring näitas, et Eesti elanikud ei tea, milline kala on kestlik või kuidas mõjutab nende valik merekeskkonda. Olulisemateks kriteeriumideks, mille järgi mereande valitakse, on hind, kala värskus, maitse ja puhtus. Mereanni kestlikkus või püügipiirkond ja -meetodid mängivad valiku tegemisel kahjuks kõige väiksemat rolli.
Osa probleemist on jätkuvalt kaaspüük. See on osa kalapüügist, mida kalurid ei soovi, ning need kalad visatakse tagasi merre ja on kas surnud, suremas või vigastatud. Teadaolevalt visatakse Põhjameres vette tagasi 500 000–800 000 tonni surnud kalu ja selgrootuid aastas. Arvatakse, et üle maailma heidetakse tagasi merre 40% kogu püügist.
Keskmisel tarbijal on kalaleti ees keeruline seda kõike teada. Isegi tootjad, maaletoojad ja edasimüüjad on tihti teadmatuses ning juhinduvad tarbija soovidest ja valikutest. ELF on üheskoos WWFiga võtnud sihiks, et säästva kalanduse saavutamiseks on oluline parandada inimeste teadlikkust kalapopulatsioonidest.
Kuidas tehakse otsuseid kalapüügi kohta?
Euroopa Liidus reguleeritakse kalandust läbi Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika, mis muuhulgas määrab, kui palju laevu võib kalastada ja kui palju mereande võib kaldale tuua. ELi kalanduspoliitika vaadatakse üle iga kümne aasta tagant, viimati 2013. aastal. Selle põhjal lepitakse kokku riikidele lubatud püügimaht ja -reeglid. Püügimaht vaadatakse omakorda üle igal aastal.
ELi vastutavad ministrid otsustavad liidu kalapüügikvootide ja ka selle üle, kui suurel hulgal ja mis meetoditel võib kala püüda. Otsused tuginevad teaduslikele soovitustele, mis pärinevad põhiliselt Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) analüüsidel. Olulist rolli mängivad ka eri huvigruppide soovid ja soovitused (nende seas on keskkonnaorganisatsioonid ja kalanduse esindajad).
Eestis jaguneb kalanduse korraldus nelja asutuse vahel – maaeluministeerium, keskkonnaministeerium, keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon. Maaeluministeerium vastutab kalanduse turukorralduse, toetuste andmise, vesiviljeluse korraldamise ja kutselise kalapüügi eest. Keskkonnaministeerium korraldab kalavarude kaitset ja kasutamist, sh kalavarude taastootmist ning kude- ja elupaikade kaitset ja taastamist, ning annab lube teaduslikeks uuringuteks. Harrastuspüügi kalastuskaardi annab ja harrastuspüügiandmeid kogub keskkonnaamet ja järelevalvet kalapüügi üle teeb keskkonnainspektsioon.
Praegu puudub kontrollmehhanism, mis välistaks ohustatud liikide jõudmise kalaletile. Näiteks võib kaubandusest endiselt leida angerjat, mille globaalne populatsioon on juba aastaid olnud väga kriitilises olukorras. Siinkohal saavad valiku teha ennekõike tarbija ja jaekaupmees.
ELFi ja WWFi eesmärk on, et kehtestataks pikaajalised kalastusplaanid kõigile mereliikidele, mis tagaks nende säilimise terves ökosüsteemis. Samuti on tähtis, et riigid ei toetaks rahaliselt tegevusi, mis kestlikku kalandust kahjustavad. ELFi ja WWFi säästva kalanduse retsept: terve mereökosüsteem, hea bioloogiline mitmekesisus ja püsiv kalavaru.
Eesti kalapopulatsiooni seis
Eesti kalandus ja siinsed kalapopulatsioonid on palju paremas seisus kui globaalne kalandus. ELF analüüsis 2018. aastal Eestist püütud kalade kestlikkust ning leidis, et 82,1% Eesti rannakalandusest ja Läänemere traalpüügist on keskkonnahoidlik. Analüüsi põhjal võib öelda, et Eesti kalur kasutab suuresti keskkonnasäästlikke püügimeetodeid ja meie kalandus on hästi juhitud.
Seega võib öelda, et kodumaine kala on kestlikum ja püük loodust säästvam kui maailma merest püütud kalade puhul. Selle kontrollimiseks hindasime Eesti kutseliste kalurite poolt Läänemerest püütud kalaliike ja nende koguseid, sealhulgas Läänemere rannakalandust ja traalpüüki ning sisevete kalandust. Tulemused näitasid, et 82,1% püütud kaladest on elujõulised. Kollases kategoorias ehk kehvas seisus on 7,1% kaladest ja punases on 2%. Need arvud võivad mõnevõrra muutuda, kuna 8,9% kalade puhul ei ole hinnangu andmiseks piisavalt informatsiooni.
Vaatamata positiivsele tulemusele on Eesti kalavarude seis kohati ebastabiilne, kuna nii rändetõkked kui kudealade vähenemine takistavad kalade paljunemist looduslikes tingimustes. Kohati on probleemiks liigne püügikoormus, röövpüük ja võõrliikide levik. Kuna samu varusid kasutavad nii kutselised kui harrastuskalastajad, on nende gruppide vahel tekkinud erimeelsusi, eriti mis puudutab püüki rannikumerest ja Peipsi järvest. Oluline on, et nii harrastuslik kui kutseline kalapüük ei ületaks kalavarude säästliku kasutamise tagamiseks vajalikku püügimahtu.
Seda, et kaugemalt pärit kala kahjustab keskkonda rohkem, iseloomustab hästi ka Eesti lipu all seilavate traallaevade kaugpüügi analüüs. Loode-Atlandil ja Kirde-Atlandil seilavad suured traallaevad teevad keskkonnale küllaltki palju kahju. Lausa 18,3% väljapüütud kalade populatsioonist on väga kehvas seisus ja tuleks ookeani jätta. 23% püütud kalade puhul pole meil piisavalt andmeid. Positiivne on, et tursa ja arktilise kreveti Atlandilt püüdmiseks, mis moodustab 58,6% kogu püügist, on Eesti kaugpüüdjatele väljastatud MSC-sertifikaat.
Mida püüavad Eesti kalurid ja mida sööb Eesti elanik?
Aastal 2018 püüdsid Eesti kutselised kalurid Eesti vetest 47 liiki kala. Lisaks sellele püüavad kaugpüügil olevad Eesti kalalaevad 15 liiki eri mereande. Kui jätta välja kaugpüügil püütud saak, on Eesti kalanduse olulisim liik meie rahvuskala räim.
Läänemere rannakalandusest moodustab räim lausa 77,3% püütud kalast. Räimele järgnevad ahven, meritint, lest ja võõrliik ümarmudil. Peipsi järve, Võrtsjärve ja Emajõe rannakalurite olulisim püügikala on latikas (24,2%), millele järgneb koha (24%). Harvem püütakse ahvenat, Peipsi tinti ja rääbist.
Kui vaadata Eesti vetest püütud kalu tervikuna, arvestades rannakalandust ja Läänemere traalpüüki, siis moodustavad esiviisiku räim, kilu, ahven, tursk ja koha.
Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud uuringust selgus aga, et Eesti elanik armastab ennekõike lõhet (50%), mis on suuresti Norras kasvatatud. Räime nimetas oma lemmikkalaks 24% uuringus osalejatest ning muid Eestis püütavaid kalu nimetati veel vähem.
